Season Travel - Tiibet ja Nepaal

Tiibet

Shangri-la, Lumede maa, maailma katus – juba sajandeid on budistlik kuningriik Tiibet, mis asub peidus Himaalaja mäeahelate vahel, suutnud ergutada Lääne riikide elanike kujutlust. Jesuiidid uskusid seal asuvat kadunud kristlaste kogukonna varjupaiga, Preester Johni kuningriigi. Seiklejatele ja kaupmeestele oli see aarete ja rikkuste maa. Inimesed, kes olid vaimsel rännakul, rääkisid kadunud maast, mis on mähitud võluväe ja salapära vaipa.

Ent tiibetlased, kes olid märganud, et võõrad tahavad siseneda nende riiki, sulgesid väravad ja peitsid võtme ära. Lhasast, Tiibeti pealinnast sai Keelatud Linn. Kuni lähiaegadeni oli väga vähestel see au ja õnn näha oma silmaga Püha Linna, Lhasat.

Kui uksed lõpuks 1950-ndate aastate keskel avati, kaotas Tiibet oma positsiooni peidetud erakliku riigina, mis oli Läänt nõnda pikka aega paelunud.

1950. aastal otsustas vastloodud Hiina Rahvavabariik täita Hiina kauaaegse nõude sellele strateegilise tähtsusega maale, mis asub Hiina ja sisemandri vahel. Aastatel 1950-1970 „vabastasid” hiinlased Tiibeti ta iseseisvusest, sundisid Tiibeti vaimse juhi ja ligikaudu sada tuhat tiibetlast minema maapakku. Hiina RV on süüdi umbes 1,2 miljoni inimese surmas ning suure osa Tiibeti kultuuri- ja ajaloopärandist hävitamises.

Kui esimesed turistid 1980ndate keskel Tiibetisse lubati, astusid nad rusutud maale. Enamik kaunimatest kloostritest olid varemeis, suurel hulgal munkadel oli ette näidata arme ajast enne sula Hiina etnilise šovinismi poliitikas. Tiibetit nähti kui pimedat ja kurba maad.

Praegu ehitavad tiibetlased oma riiki taas üles. Ent ometigi on nüüdsed muutused arengus kiiremad ja mõjukamad kui kunagi varem selle maa ajaloos. Nüüd on Lhasast võimalik saata elektronkirju ja osta Pepsi-Colat isegi kõige väiksemates külades, sellal kui üle kogu Tiibeti kerkivad moodsad hiinlaste linnaosad.

Ent Tiibeti olemus püsib siiski sellisena, nagu ta on olnud juba sajandeid. Jokhangi tempel on ikka veel tulvil palverändureist, kes pomisevad oma mantraid tuhande jakivõilambi kuldses valguses. Võitee on ikka veel kõige populaarsem jook ning tarbitakse ka odraõlut. Hiina plaanid ehitada Head Uut Maailma (Katust) ei ole võtnud vedu Tiibeti rahva imetlusväärselt sügava usklikkuse tõttu. Tiibet asub tõepoolest „kõrgemal tasandil“.

Tiibet on kahtlemata üks imelisemaid kohti, mida Aasias külastada. Seal avanevad fantastilised vaated kloostritele, saab käia vapustavatel matkadel kõrgmägedes, vaadelda maailma kõrgeimate mägede hingematvat ilu ja kohata üht maailma sõbralikematest rahvastest. Kõigile, kes reisivad Tiibetisse oma ümbrusest hoolides, saab see reis olema meeldejääv ning vapustav, ent samas kainestav ja kohati ka kurvastav kogemus.

Tiibeti pindala on 2,47 miljonit km2, mis on võrreldav Euroopa Liidu pindalaga. Ulatus läänest itta on 2400 km ning põhjast-lõunasse 1000 km. Neli maailma kümnest kõrgeimast mäest asub Tiibeti lõunapiiril. Selles riigis on maailma kaugeim ja vähim uuritud loodus väljaspool polaaralasid. Riigi keskmine kõrgus on 4000 m üle merepinna ja suured maa-alad asuvad koguni enam kui 5000 m kõrgusel.

Tiibet koosneb kolmest maakonnast : Ü-tsang , Amdo ja Kham.

Praegune Tiibeti Autonoomne Regioon (edaspidi TAR) – 1,23 miljonit km2 – hõlmab vaid poole ajaloolisest ning etnilisest Tiibetist, nimelt Ü-tsangi maakonna, millega on liidetud osa Khamist ning millest samas on eraldatud osa põhja piirkonda ja ühendatud Hiina Xinjiangi provintsiga (Ida-Turkestan), osa Khamist on liidetud Hiina Yunnani ja Sichuani provintsidega. Amdo maakond on muudetud omaette Hiina provintsiks nimega Qinghai, millest osa on omakorda eraldatud ja ühendatud Hiina Gansu provintsiga.

TAR’i alla kuuluvad Tiibeti provintsid Ü (pealinn – Lhasa), Tsang (pealinn – Shigatse) ja Ngari (ehk Lääne-Tiibet). TAR’il on 3482 km rahvusvahelist piiri India, Bhutani, Nepaali ja Myanmari ehk Birmaga. Põhjas ja idas asuvad Tiibeti kõrval Hiina provintsid Xinjiang, Qinghai, Sichuan ja Yunnan.

1/3 Tiibetist on asustamata, 1/5 maast asustavad nomaadid. Peamine põllumajanduse piirkond on 1600 km pikkune org, mis ulatub Ülem-Induse orust läänes kuni Ülem- Brahmaputra oruni idas.

Suur osa Tiibetist on karm maastik, mida iseloomustab kõige paremini sõna „kõrg-kõrb“. Vaid väike osa India mussoonvihmadest jõuab üle Himaalaja mäestiku ning seetõttu on liikuvad liivadüünid Samye orus ja teel Kailashi mäele tavaline nähtus.

Tiibeti rahvaarvuks hinnatakse umbes 13,7 miljonit, sellest 45% ehk 6,1 miljonit on tiibetlased ja 55% ehk 7,5 miljonit hiinlased. Sissetulek ühe inimese kohta on 80 dollarit aastas (1990. a seisuga) ning keskmine eluiga on 40 aastat. Valdav osa tiibetlastest on budistid, on säilinud aga ka budismieelne böni usund.

78% TAR-i elanikest on kirjaoskamatud. Tiibeti keel kuulub Tiibeti-Birma keelkonda. Kirjakeel pärineb VII sajandi algusest. Tiibeti kõnekeel jaguneb mitmeks dialektiks, millest Lhasa dialekti kasutatakse lingua franca´na.

Geoloogia

Ligi sada miljonit aastat tagasi oli kogu Tiibeti piirkond Tethyse ürgmere all. Ta oleks seal ka püsinud, kui see maamass, mis nüüd kannab nime India, poleks end lahti rebinud tolleaegsest muinasmandrist Godwanast ja põrkunud teise algkontinendi, Lauraasiaga. Kahe maatüki kokkupõrkes jäi nüüdne India kaotajaks ja mattus Lauraasia serva alla. Sellest tekkis tohutu mäestikuliin, mis on üle 3000 km pikk ja kohati ligi 9 km kõrge. Need mäed – Himaalaja mäestik ja teisedki selles piirkonnas – kerkivad praegugi veel ligi 10 cm aastas. Üle 4000 m kõrgusel merepinnast on isegi praegu võimalik leida mereloomade fossiile.

Kliima

Tiibeti kiltmaa kõrgusest tingituna on selles piirkonnas äärmuslikud kliimatingimused. Igal aastaajal on üle kogu Tiibeti, eriti aga riigi lääneosas, mõistlik olla valmistunud järskudeks öisteks temperatuurilangusteks. Üldiselt pole Tiibeti kliima siiski sugugi nii karm, kui tihti kiputakse arvama.

Parim aeg Tiibetit külastada on maist novembrini. Pärast seda hakkavad ilmad väga kiiresti jahenema.

Mais ja juunis on tugevad tuuled ning haruldased pole ka liivatormid. Viimased on küll ebameeldivad neile, kes on parasjagu matkamas, kuid neid on üldjuhul tolmupilvede järgi juba kaugelt näha, nii et nende tulekuks on võimalik juba ette valmistuda. Lhasas ja Shigatses on maist novembrini üldiselt väga mahe ja meeldiv kliima, kuigi juuli ja august võivad olla liiga vihmased – nende kahe kuu jooksul sajab enamasti maha ligikaudu pool Tiibetis aasta jooksul langevast vihmast.

Oktoober ja november toovad endaga kaasa silmipimestavalt selge ilma ja päevasel ajal on Tiibeti madalamates piirkondades vägagi meeldiv. Matkajad, kes lähevad mägedesse, vajavad nende kahe kuu jooksul siiski ka sooje riideid.

Detsembrist veebruarini on jahedaim aeg aastas. Tiibetisse saamine ei ole sel ajal keeruline, kuid kõrgmägedes matkamine muutub praktiliselt võimatuks. Kõrgel asuvad teed on tihti kinni tuisanud, sellal kui orgudesse ei jõua lund peaaegu üldse.

Kevad ei alga üldiselt enne aprilli, kuigi ka märtsis võib esineda soojemaid päikselisi päevi. See ei ole siiski väga hea aeg Tiibeti külastamiseks, kuna ootamatud külmalained võivad endaga kaasa tuua lund, mis teed jälle kinni tuiskab.

Loodus ja loodusvarad

Tiibeti kiltmaa on suure ökoloogilise tähtsusega ala ja seda mitte ainult seal asuva looduse tõttu, vaid ka sellepärast, et sealt saavad alguse Aasia suurimad jõed: Ganges, Yarlung, Tsangpo (Brahmaputra), Indus, Karnal ja paljud teised. Üle 47% maailma rahvastikust (s.o. üle 85% Aasiast) saab oma vee jõgedest, mis tulevad Tiibetist. Lisaks arvatakse, et see kõrgmäestik mõjutab maailma õhuvoole ja avaldab mõju koguni India mussoonidele.

Budistlik maailmavaade rõhutab keerulisi ja läbipõimunud suhteid inimeste ja looduse vahel – soositud on mõõdukus ja liigtarbimist peetakse taunitavaks. Nomaadid on hea näide rahvast, kes on suutnud õppida elama ümbritseva loodusega väga imetlusväärses kooskõlas.

Kommunistide poolt algatatud eksperimendid nagu kolhooside loomine ja iidsete maaharimiskommete muutmine (näiteks riisi ja nisu kasvatamine odra asemel) lõid selle õrna tasakaalu segamini ja sellest tingituna tabasid Tiibetit 1960ndatel mitmed katastroofid ja näljahädad. 1970ndate keskpaigaks tunnistati uue süsteemi läbikukkumist ja tiibetlastel lubati tagasi pöörduda tavapäraste maaharimisviiside juurde.

Ülikiire moderniseerimine ähvardab oma tööstusliku reostusega, mis on seniajani tiibetlaste jaoks olnud suhteliselt tundmatu mõiste. Mitmed tsemenditehased Lhasa lähistel toodavad tohutuid mürgiseid suitsupilvi, mis regulaarselt matavad enda alla Lääne-Tiibeti piirkondi.

Tiibetis on suured boksiidi, kroomi, vase, kulla, raua, hõbeda ja liitiumi varud,
viimasest arvatakse Tiibetis olevat pool kõigist maailma varudest. Hiina Rahvavabariigi maavarudest asub Tiibetis 40%.

Potentsiaalse hüdroenergia poolest on Tiibet maailmas kindlalt esikohal.
2001. aastal teatasid Hiina teadlased, et nad on avastanud ligi 5 miljardit tonni nafta ja maagaasivarusid Loode-Tiibetis.

Metsa all on umbes 13 miljonit hektarit (1985.a. andmetel), kokku 3,6 miljonit kuupmeetrit puitu. Metsaraie on suur probleem, eriti Ida-Tiibetis, kuna Hiina puutööstused liiguvad aina kaugemale Sichuani provintsi piiridest. Tiibeti regioonist on alates 1959. aastast langetatud puid hinnanguliselt 54 miljardi USA dollari väärtuses.

Taimed

Kesk-Tiibeti orgudes on levinud kadakad ja pajud ning seal on võimalik kohata ka metsalilli, nagu näiteks võõrasema ja oleander, samuti haruldasemaid kohalikke lilli nagu tsi-tog, mis on heleroosa suurtes kõrgustes kasvav taim.

Lõuna pool, piki madalamal asuvaid piire Nepaaliga, kasvab nii männi-, nulu- kui ka kuusemetsi. Tiibeti idaosa, kus sajab aastas rohkem vett kui teistes Tiibeti piirkondades, on kasvukohaks hämmastavalt suurele taimevalikule. Seal kasvab okas- ja lehtmetsadest kuni subtroopiliste taimede ja lilledeni, sealhulgas ka rododendroneid, asaleasid ning magnooliaid.

Loomad

Need, kes pole Tiibetis matkamas, vaid külastavad ainult Sõpruse maantee lähistel asuvaid vaatamisväärsusi, ei näe suure tõenäosusega eriti palju selle riigi metsikust loodusest. Teel Kailashi mäele pole aga haruldane näha karjadena Tiibeti gaselle (owa).

Koopaoravad (chiwa või piya) on väga levinud ja neid võib tihti näha seismas tagajalgadel oma urgude ümbruses õhku nuuskimas. Nad teevad veidrat linnule sarnanevat häält, kui nad on hätta sattunud. Pika (chipi) ehk Himaalaja hiirjänes on samuti levinud. Pikasid, kes elavad Everesti mäel, on märgatud ka 5250 m kõrgusel merepinnast, mis näitab, et nad on kõige kõrgemal elutsevad imetajad kogu maailmas.

Trofeede küttimine, tihti võõramaalaste poolt, kes on nõus selle eest maksma kümneid tuhandeid USA dollareid, on tugevalt kahandanud antiloopide ja argali lammaste arvukust.

Linnud

Üllatavalt suur arv rändlinde jõuab Tiibeti järvedeni suvel ja talvel. Tiibetis on märgatud üle 30 pärismaise linnuliigi ja üldse kokku üle 480 erineva liigi. Lindude hulka kuuluvad kaelaküünitav kurg, vööthani ja habekotkas, samuti ka pütlased, faasanid, mägikanad ja nurmkanad. Kaks parimat kohta, kus käia suvel linde vaatlemas, on Yamdrok-tso ja Nam-tso järved. Viimatimainitud kohas on osa järveümbrusest isegi linnukaitsealaks tehtud, kuid seda kahjuks rohkem paberil kui reaalselt. Tihti võib näha suurte raisakotkaste parvi tiirutamas kloostrite kohal ja taevalaotuses saaki otsimas.

Ohustatud liigid

Ligikaudu 80 erinevat loomaliiki, keda ähvardab väljasuremine, on võetud Hiina võimude kaitse alla. Nende hulgas ka lumeleopard (gang-zig), kaljukits (capra), valgemokk-hirv (shawa chukar), muskushirv (lawa), Tiibeti antiloop (chiru) ja metsjakk.

Ebaseaduslik antiloobi karva, karukäppade, metskitse sarvede ja loomade muude kehaosade kaubandus on suur probleem. Tihtipeale on võimalik näha tiibeti kaupmehi Hiina linnade tänavanurkadel müümas eelnimetatud ja teisigi loomade kehaosi ravimite pähe.

Ajalugu

Varasem ajalugu

Nagu Tiibeti rahva varajased müüdid viitavad, oli Yarlungi org Kesk-Tiibeti tsivilisatsiooni häll. Varajased Yarlungi kuningad polnud arvatavasti rohkemat kui sugukondade pealikud, kelle võimupiirid ei ulatunud palju kaugemale Yarlungi oru piiridest.

Usaldusväärsed ajaloolised allikad on säilinud 6. sajandist, mil see väike kuningriik astus välja oma piiridest. Selleks ajaks olid Yarlungi kuningad läbi vallutuste ja liitumiste teinud suurt tööd Kesk-Tiibeti ühendamisel. Tiibeti tõeline õitseaeg saabus siis, kui troonile sai Songtsen Gampo, kes valitses aastatel 630-649.

Songtsen Gampo juhtimise all astus Tiibet uude ajajärku, mil Tiibeti laienemine jätkus vaibumatult. Nii Nepaal kui ka Hiina nõustusid vastumeelselt liitumistega läbi abielu. Printsess Wenchengi, Songtsen Gampo Hiina pruudi, ja printsess Bhrikuti, mehe nepaallasest pruudi kaudu sai budism esimest korda riigi toetuse ja kindla jalgealuse Tiibeti pinnal. Kuningas läks koguni nii kaugele, et kehtestas seaduse, mille kohaselt oli ebaseaduslik olla mitte-budist.

Kuningas Songtsen Gampo valitsuse ajal rajati Jokhangi ja Ramoche'i templid ning ehitati kindlus sellele kohale, kus praegu asub Potala palee Lhasas. Koostöös hiinlastega tutvuti astronoomia ja meditsiiniga ning India allikate põhjal loodi Tiibeti kiri. Seda kirja kasutati budistide pühade kirjade esimestes tõlgetes, seaduste ja Tiibeti esimeste ajalookroonikate jäädvustamiseks.

Veel kaks sajandit pärast Songtsen Gampo valitsusaega kasvas Tiibeti tugevus ja mõjuvõimsus. 8. sajandil ulatus Tiibeti võim Põhja-Pakistani, Nepaali, Indiasse ja Turkestani (Xinjiangi provints Hiinas).

Budismi saabumine

Selleks ajaks, kui budism Tiibetisse jõudis, oli see usund juba ligi 1100 aastat eksisteerinud ja ta oli levinuim usk kõigis Tiibeti lähimaades. Algselt ei levinud budism Tiibetis siiski kuigi edukalt.

Varajased misjonärid said valitsejatelt tunda vaenulikku suhtumist. Songtsen Gampo naiste mõju usulises valdkonnas oli piiratud kuningliku õukonnaga ja preestriteks olid sel ajal arvatavasti hiinlased või indialased, mitte aga tiibetlased.

Alles kuningas Trisong Detseni valitsusajal (aastatel 755-797) sai budismi levik Tiibetis jalad alla. Tänu temale rajati Samye klooster, mis oli esimene asutus, mille tegevuse eesmärk oli läbi viia budistlike pühade kirjade süstemaatiline tõlkimine ning tiibetlastest munkade väljaõpetamine.

Vaidlus selle üle, milline budismi suund peaks Tiibetis valitsevaks saama, kulmineerus Samye Suure Vaidlusega, kus kuningas Trisong Detsen tegi teatavaks, et pooldab India õpetlaste vaateid, kes toetasid järk-järgulist lähenemist valgustatusele ja kes tuginesid oma tegemistes eneseharimisele ja moraalile. Sellele institutsioonilisele vaimulikel põhinevale budismile oli aga tugev vastuseis, eriti inimeste seas, kes toetasid Böni usku. Tolle usuvaidluse tõttu toimus Tiibetis mitmeid võimuvahetusi ning sisesõdasid, mille käigus kahanes budismi toetajaskond ning see usk kadus Tiibetist 150-ks aastaks.

Budismi teine laine

Tiibeti riigivõimu kokkuvarisemine aastal 842 tegi lõpu riigi laienemisele Aasias. Budismi hääbunud toetajaskond hakkas taas laienema, andes Tiibetile selle vaimse suhtumise, mida kõik tänapäeval teavad. Riik suunas oma tegevuse sisse- ja mitte väljapoole ega tõstnud enam relvi naabrite vastu. Kui budismi mõjuvõim Nepaalis, Indias ja Hiinas järk-järgult kahanes, sai tiibetlastest kõige pühendunumalt usklik rahvas kogu maailmas.

Budismi leviku teine laine tõi endaga kaasa kaks uut arengut. Esiteks, Tiibeti õpetlased, kes olid varjunud Khamis, naasid Kesk-Tiibetisse ja rajasid uusi kloostreid 10. sajandi lõpul. Teiseks, kutsus 11.sajandi keskel Lääne-Tiibetis asuv Guge kuningriik Bengali õpetlase Atisha (Jowo-je) Tiibetisse.

Budismi uus levik Tiibetis 11. sajandil ajendas mitmeid tiibetlasi Indiasse õppima minema. Ideed ja mõtted, millega nad naasid, mõjutasid Tiibeti mõttelaadi ning sellega tekkisid uued Tiibeti budismi koolkonnad. Nende hulgas pandi alus ka Sakyapa suunale, mis sai hiljem Tiibetis väga oluliseks.

Mongolite võim ja Sakyapa koolkond

Tiibeti riigi keskvõimu kokkuvarisemisega nõrgenesid riigi suhted Hiinaga. 10. sajandi alguseks oli Hiina juba pea kõik oma maadest Tiibetilt tagasi vallutanud. Kuni 13. sajandini ei olnud Hiina ja Tiibeti vahel peaaegu üldse suhtlemist ja viimase ainsad välissidemed olid lõunapoolsete budistlike naabritega.

See kõik muutus, kui Tšingis-khaan alustas 1206. aastal vallutamisega, mille käigus mongolid said võimu üle kogu Kesk-Aasia ja Hiina. Hiina vallutati alles 1279. aastal, kuid vahepealsetel aastakümnetel tegutsesid mongolid Kesk-Aasias. 1239. aastal tegid mongolid Tiibetisse mitu rüüsteretke.

1240. aastal saatis Tšingis-khaani pojapoeg, Kokonori valitseja Göden oma väed Tiibetisse ning kutsus ühe Tiibeti mõjukaima budistliku hierarhi, Sakya Laama oma õukonda. Sakya Laama pööras Gödeni budismi usku ning nendevahelist suhet iseloomustas tiibetikeelne mõiste chö-yön ehk preester-patrooni vahekord, mis tähendas seda, et preester on patrooni usuline õpetaja, saades sellelt vastutasuks sõjalise kaitse. Mongoli impeeriumi idaosas sai budism riigiusuks ja Sakya laama sai selle usu hingeliseks juhiks. Selle positsiooniga kaasnes ka ilmalik võim Tiibeti aladel.

Sakyapa võim kestis alla saja aasta ja oli juba algusest peale vaevatud võimuvõitlustest. Poliitilised intriigid, võimuvõitlused ja vägivald olid sel ajal juba tavaliseks saanud. 1350-ks aastaks tõugati Sakyapa koolkond võimult.

Pärast mongoli impeeriumi

Kui mongolite impeerium laiali lagunes, said nii Hiina kui ka Tiibet vabaks. Hiina-Tiibeti suhted olid nagu iga kahe suveräänse riigi omavahelised suhted - omavahel vahetati diplomaatilisi viisakusavaldusi.

Changchub Gyaltsen, kes oli Sakyapa koolkonna kukutamise peamine eestvedaja, seadis sihiks kaotada kõik mongolite valitsemise jäljed Tiibeti riigikorralduses. Selle kava täitmiseks võttis ta üle palju Yarlungi kuningatelt - ametnikud pidid riietuma vana õukonna kombe kohaselt, pandi kehtima Songtsen Gampo seaduste parandatud kogu, kasutusele võeti uus maksusüsteem ning telliti käsikirju, kus kirjeldati Yarlungi dünastia hiilgust.

Changchub Gyaltsen ja tema järgijad valitsesid Tiibetit kuni 1435. aastani Nedongist, mis asus Yarlungi oru lähedal. Nende võimule järgnes Lhasast edelasse jääva maa, Rinpungi printside valitsemine. 1565. aastal said Shigatsest pärit Tsangi valitsejad Tiibeti ilmalikeks võimukandjateks.

Gelugpa ja Dalai Laamade tõus

1374. aastal reisis noor mees nimega Tsongkhapa Kesk-Tiibetisse, et õppida kõigi suuremate budismi koolkondade tarkusi ja vaateid. Juba 25-aastaselt oli tal suure õpetaja ja kirjaniku maine, kuid ta jätkas siiski oma õpinguid.

Tsongkhapa rajas Lhasa lähedal asuvasse Gandeni külla kloostri. Kuigi ta ei soovinud arvatavasti rajada uut budismi koolkonda, tõmbasid ta eluviisid ja tagasipöördumine Atisha (Jowo-je) algsete õpetuste juurde siiski ligi mitmeid järgijaid. Siit sai alguse Gelugpa (Vooruslike) koolkond.

15. sajandi esimesel poolel rajasid Tsongkhapa poolehoidjad Drepungi ja Sera kloostrid, neist paarkümmend aastat hiljem ka Tashilhunpo. Viimase rajaja, Gender Drup, kuulutas enne oma surma, et ta sünnib taas ning jättis oma järgijatele vihjeid, kuidas oma taaskehastust üles leida. Sellest sai alguse usk Dalai Laamade taassündimisse. Tiitel ise saadi 1578. aastal mongolite valitsejalt Altyn-khaanilt.

Sellest ajast alates tihenesid suhted mongolite ja tiibetlaste vahel. Järgmine Dalai Laama leiti olevat mongolist Altyn-khaani järeltulijas. Poiss viidi Lhasasse mongoli vägede saatel.

Tsangi kuningad ja teise suure usuvoolu, Karmapa, juhid nägid selles liidus ohtu oma võimule. 1611. aastal ründasid Tsangi kuningad Drepungi ja IV Dalai Laama pidi põgenema. Ta suri mõned aastad hiljem arvatavalt mürgitusse.

Viies Dalai Laama

Nagu IV Dalai Laama, toodi ka viies Lhasasse mongolite saatel. Samal ajal jätkus mongolite sekkumine Tiibeti elukorraldusse Gelugpa koolkonna pooldamise varju all. 1640. aastal mongolite armee ründas ning alistas Tsangi piirkonna kuningate väed. Sellega sai Dalai Laama kontrolli kogu Tiibeti territooriumi üle. Temast oli saanud nii ilmalik kui ka vaimne valitseja selles riigis.

V Dalai Laamat mäletatakse kui inimest, kes juhatas Tiibeti uude ning ilusasse ajastusse. Ta tegi reisi kõigisse Tiibeti kloostritesse ning, toetudes mongolite rahalisele abile, korraldas mitme kloostri renoveerimise ja laiendamise. Lhasas alustas ta tööd Tiibeti riigipeale sobiliku residentsi ehitamisega – nii sai alguse Potala palee rajamine.

Hiina sekkumine

VI Dalai Laama valik oli vägagi ebaõnnestunud, kuna juba varakult ilmnes, et noormeest huvitasid naised ja pidutsemine rohkem kui mediteerimine ja oma vaimu avardamine.

Hiinas 1644. aastal võimule saanud Mandžude Qingi dünastia kuningad leidsid, et oleks õige aeg suunata pilgud naaberriigile, selleks et laiendada oma võimupiire ning lõpetada Tiibeti ohtlikud suhted mongolitega. Tolleaegse mongoli printsi liigse ambitsioonikuse tõttu avanes hiinlastel selleks ka võimalus. Lhabzang-khaan palus Hiina keisrilt Kangxilt abi, et tugevdada mongolite positsioone Tiibetis ja talle lubati seda. Mongolite väed tungisid Lhasasse ning võtsid VI Dalai Laama kinni, et ta Pekingisse toimetada, kuid tee peal Dalai Laama suri (arvatavasti mõrvati).

Dalai Laama kinnivõtmine ja surm tekitas palju pahameelt nii tiibetlaste kui ka mitmete mongoli hõimude seas. Mongolid ise tapsid Lhabzang –khaani ning vallutasid Lhasa. VII Dalai Laama, kes oli leitud oma eelkäija ennustuse põhjal, pidi püsima Kumbumi kloostris hiinlaste „kaitse“ all.

Hiinal avanes nüüd võimalus, mida oli pikalt oodatud. 1720. aastal korraldati Lhasasse sõjaline retk ning oma hõimukaaslaste vastu mässu tõstnud mongolid aeti minema. Tiibetlased võtsid hiinlasi vastu kui oma vabastajaid, kuna koos nendega tuli Lhasasse ka VII Dalai Laama. Tiibet kuulutati kiiresti Hiina protektoraadiks ja Lhasasse jäeti kaks Hiina riigivõimu esindajat (ambanit) ühes Hiina vägede garnisoniga.

Mandžude võim

VII Dalai Laama valitses edukalt kuni oma surmani 1757. aastal. Selleks hetkeks oli juba selge, et peab olema veel keegi, kes valitseks riiki, kuni Dalai Laama täisealiseks saab. Loodi regendi ametikoht ning selle koha sai laama.

Märgiks laamade kehvast vaimsest valgustatusest on see, et vähesed neist olid altid oma võimu loovutama. 120 aasta jooksul, mis jäid VII Dalai Laama surma ja XIII Dalai Laama küpsesse ikka jõudmise vahele, oli tegelik võim Dalai Laamade käes vaid seitsmeks aastaks. Kolm neist surid väga noorelt kahtlastel asjaoludel. Vaid VIII Dalai Laama sai täisealiseks, kuid ta eelistas elada vaikset elu mediteerides ning suri 45-aastaselt.

Ajapikku hakkas Mandžude sekkumine Tiibeti tegemistesse kahanema ning 18. sajandi lõpul sai Tiibet oma asju juba suuresti ise korraldada. Hiina riigivõimu esindajad (ambanid) jäid küll Lhasasse 1911. aastani, kuid see ametipositsioon oli pigem sümboolne. Suurim piirang, mis Tiibetile Hiina võimude poolt kehtis, oli keeld suhelda välismaailmaga, mis kehtestati hirmu pärast brittide ees.

Iseseisvus

1911. aastal toimus Hiinas revolutsioon ning sellega kaasnes ka riigipööre. Mässumeelsus levis ka Tiibetisse ja algasid võitlused Tiibeti ja Mandžude vägede vahel. Järgneva aasta lõpuks olid kõik okupatsiooniväed Hiinasse tagasi saadetud ja 1913 naasis Dalai Laama Indiast, kuhu ta oli kolm aastat varem põgenenud, et pääseda Mandžude käest.

Lootuses säilitada võim Qingi kuningate endiste valduste üle, saatis uue Hiina vabariigi valitsus Dalai Laamale telegrammi, milles nad avaldasid kahetsust Mandžu rõhujate tegude üle ning teatasid, et taastavad Dalai Laama endise positsiooni. Dalai Laama aga vastas, et ta pole huvitatud hiinlaste poolt antavast positsioonist ning võtab endale ise oma riigi ilmaliku ja vaimse juhi rolli.

See vastus on tiibetlaste jaoks sama hea kui iseseisvusdeklaratsioon, sest seda ta tõesti oli vähemalt oma vaimus, kui mitte sõnas. Hiinlased tõlgendasid seda nii, nagu oleks Dalai Laama kirjutanud kirja, milles väljendas oma suurt armastust emamaa vastu. Igal juhul sai Tiibet võimaluse veeta 30 aastat rahus ilma Hiina sekkumiseta. Tiibetist oleks võinud saada riik, mis oleks olnud valmis uuele maailmale auga vastu astuma, kuid kahjuks jäi Tiibeti vabadus lühikeseks.

Kommunism Tiibetis

1950. aasta oktoobris, vaid aasta pärast kommunistide võimulesaamist Hiinas, ründas 30 000 relvastatud Hiina sõdurit Kesk-Tiibetit kuuest eri suunast. Tiibeti armeel, mis koosnes vaid 4000 mehest, ei olnud lootustki sissetungijaid tagasi lüüa. Lhasas krooniti XIV Dalai Laama, kes oli sel ajal vaid 15-aastane, enneaegselt riigipeaks, kuid see tegu ei aidanud hiinlasi kuidagi Tiibetist eemal hoida. ÜRO-lt abi palumine oli sama kasutu. Ainus riik, mis hiinlaste teguviisi hukka mõistis, oli El Salvador.

Tiibetlastele anti valik: kas kirjutada alla kokkuleppele, mille hiinlased olid valmis teinud, või seista silmitsi veel enama rõhumisega. „Kokkulepe Tiibeti rahumeelse vabastamise meetmeteks“ lubas palju, kuid ei pakkunud mingeid tagatisi, et kokkulepet ka järgitakse. Tiibeti saadikud ütlesid, et neil pole seda võimu, et sellele dokumendile alla kirjutada, kuna neil ei olnud Dalai Laama pitsatit. Ent hiinlased olid sellele juba mõelnud – nad andsid võltsitud pitsati ning leping sai tiibetlaste allkirja.

Alguses toimus Tiibeti okupeerimine korrakohaselt, kuid tasapisi hakkasid toiduvarud vähenema, kuna Hiina sõjamehi oli väga palju, ning sellega kaasnes tohutu inflatsioon. Võim oli kommunistliku partei käes ja selles polnud ühtegi tiibetlasest esindajat.

Alates 1957. aastast oli Tiibetis toimunud juba mitmeid ülestõuse üle kogu riigi, kuid kõige suurem neist oli 1959. aastal.

1959. aasta uusaastapidustustele Lhasas saabus väga palju rahvast. Hiinlased olid esitanud Dalai Laamale nõudmise, et ta tuleks üritusele maskeerituna ja ilma oma ihukaitsjateta. See info lekkis rahva sekka ja tiibetlastele tundus ilmselge, et hiinlased tahavad nende juhi ära röövida. Norbulingka palee (Dalai Laama suveresidents) juurde kogunesid suured rahvamassid ja inimesed vandusid, et kaitsevad Dalai Laamat kasvõi oma elu hinnaga. Rahvas valmistus võitluseks, jagades välja relvi ja kuulutades kokkuleppe Hiinaga kehtetuks.

Dalai Laama üritas hiinlasi veel lepitada ning kirjutas ka kirja, kus ta pakkus end ise neile kinnivõtmiseks, et vältida verevalamist. Kuid kaks pommi, mis plahvatasid Norbulingka palee aedades, olid piisavaks vastuseks ja märgiks sellest, et Dalai Laamal polnud muud varianti kui põgeneda. Ta maskeerus sõjameheks ning asus teele – 14 päeva hiljem oli ta Indias.

Ent olukord Lhasas läks aina pingelisemaks, kuna ei tiibetlased ega ka hiinlased ei teadnud, et Dalai Laama oli lahkunud. Hiina väed hakkasid Norbulingka palee juures pomme loopima, tappes sellega sadu inimesi. Laipade tuvastamisel selgus, et Dalai Laamat nende hulgas ei olnud ja et ta oli põgenenud.

Sellegipoolest jätkus verevalamine. Peale kolmepäevast võitlust oli Lhasa tänavatel 10 000 kuni 15 000 surnud tiibetlast.

Sotsialistlik paradiis

Pärast Lhasas toimunud rahutusi võtsid hiinlased kõik teed Tiibetist Indiasse oma kontrolli alla. Vabadusvõitlejad tapeti ja noored tugevad mehed koondati kokku ning lasti maha või saadeti Hiina töölaagritesse. Nagu hiinlased ise ütlesid, siis nad vabastasid Tiibeti reaktsioonilistest jõududest ja tegid teed uuele sotsialistlikule ühiskonnale. Muidugi olid nad unustanud tiibetlastelt endilt küsida, kas nad üldse tahtsid seda sotsialistlikku paradiisi.

Hiinlased saatsid Tiibeti valitsuse laiali ja hakkasid Tiibeti ühiskonda ümber tegema vastavalt marksistlikele printsiipidele. Haritud inimesed ja aristokraadid said madalad töökohad ja pidid oma endist „riigivastast“ mõtlemist tunnistama avalikult, enamasti kasutati ülestunnistuse kättesaamiseks füüsilist vägivalda ning surmad ei olnud haruldased. Klassivõitluse katte all karistati endisi suurmaaomanikke julma piinamisega.

Hiinlased pöörasid tähelepanu ka Tiibeti enam kui kuuele tuhandele „feodaalsele“ kloostrile. Tiibetlastele keelati ligipääs kloostrite juurde toidu annetamiseks ning munki sunniti oma kutsumusest lahti ütlema ja abielluma. Kloostritest rööviti nende rikkused, Buddha pühad tekstid kas põletati või neid kasutati tualettpaberina ja sellega oli alanud Tiibeti kloostrikultuuri täielik hävitamine.

Selles eksimuste jadas oli eriti tähelepanuväärne hiinlaste katse muuta tiibetlaste maaharimismeetodeid. Odra asemel kästi tiibeti talumeestel külvata riisi ja nisu. Kuigi tiibetlased ise vaidlesid, et need viljad ei suuda kasvada sellistel kõrgustel, ei võetud neid kuulda ja tagajärjeks oli suur näljahäda. 1961. aasta lõpuks olid 70 000 tiibetlast juba surnud või siis suremas nälga.

1961. aasta septembriks hakkas isegi hiinameelsel Panchen Laamal südametunnistus tiibetlaste pärast kripeldama ja ta saatis Mao Zedongile pika aruande vaevustest, mis olid tabanud tema rahvast, ja palus ka usuvabadust ja kloostrite hävitamise lõpetamist. Neli aastat hiljem kadus ta range režiimiga vanglasse, kus teda hoiti kümme aastat. Hiinlastele oli ta viimane takistus, mis oli vajanud kõrvaldamist, et sillutada teed Tiibeti Autonoomse Regiooni (TAR) loomiseks.

1965. aasta 1. septembril kuulutati TAR ametlikult välja. Seda sündmust saatsid jutud õnnelikest tiibetlastest, kes hoidsid tagasi tänupisaraid suurest heameelest, et nad said emamaaga liidetud. Pisaraid oli tulevikus tulemas veel küll ja küll. Hiinas oli arenemas liikumine, mis sai tuntuks Kultuurirevolutsiooni nime all.

Kultuurirevolutsioon

Esimesed Punaväelased saabusid Lhasasse 1966. aasta juulis. Juba kahe kuu pärast korraldati esimene rahvakoosolek ja hiinameelse hariduse saanud noored suundusid Jokhangi templisse, et teha see tühjaks kõigist pühadest esemetest, mis neile kätte sattusid. Sellega algas suurejooneline hävitamine, mis puudutas pea kõiki Tiibeti pühakohti ning monumente. Asuti kaotama nelja „vana“: vana mõtlemist, vana kultuuri, vanu traditsioone ning vanu tavasid. Budistlik mantra „om mani padme hum“ (ülistatud olgu lootuse juveel) asendati kommunistliku lauluga „elagu esimees Mao“.

Kultuurirevolutsiooni nime all toimunud hävitamine ja Tiibeti elukorralduse pea peale pööramine kestis kolm aastat. Tiibeti talumehed sunniti astuma kolhoosidesse ning neile kirjutati ette, mida ja millal kasvatada. Osavõtt religioossetest festivalidest kuulutati seadusevastaseks, naistelt võeti ära nende ehted ning Punaarmee sõdurid lõikasid tänavatel meestelt ära vana kombe kohaselt punutud juuksepalmikud. Inimesed, kes julgesid selle üle kurta või sellele vastu vaielda, arreteeriti. Dalai Laama kuulutati rahvavaenlaseks ning tiibetlased pidid temast lahti ütlema kui reeturist ja parasiidist.

60-ndate lõpus toimus Tiibetis ikka veel palju mässe ja ülestõuse. Kõik need suruti kiiresti ja veriselt maha. Tasapisi hakati leevendama piiranguid usule, kuid see toimus rohkem paberil kui tegelikus elus. 1975. aastal saabus Tiibetisse grupp välisajakirjanikke, kes pooldasid Hiina poliitikat. Ent nende vaatlused ja aruanded olid üllatavalt tõetruud. Nad kirjeldasid ilustamata kurba rahvast, mis oli Hiina poolt põlvili surutud ei millegi muu kui kultuurilise genotsiidiga.

Mao-järgsed aastad

Selleks ajaks, kui esimees Mao 1976. aastal suri, olid hiinlased hakanud juba isegi aru saama, et nende Tiibeti-poliitika oli viltu läinud. Mässumeelsus oli pidevalt õhus ja korra hoidmine oli Pekingi rahakirstule pidev koorem. Hua Guofeng, kes oli saanud riigijuhiks peale Maod, otsustas pehmendada Hiina poliitikat Tiibeti suhtes ja õhutas isegi tagant Tiibeti kommete taaselustamist. 1977. aastal kuulutas Hiina, et tervitaks soojalt Dalai Laama tagasitulekut Tiibetisse ja Panchen Laama vabastati kümneaastase vangistuse järel.

Tiibeti valitsus, mis asus eksiilis, suhtus kodumaale naasmise kutsesse ettevaatlikult ning otsustas enne külastamist saata Tiibetisse uurimisgrupi. Kõigi üllatuseks oli Hiina sellega nõus. Uurimisgrupi avastused olid aga nii kohutavad, et neid ei avaldatud kunagi. Järgnevatel aastatel saadeti Tiibetisse veel kaks uurimisgruppi ning nende tulemusena saadi aimu katastroofist, mis oli tabanud riiki. Märgiti ära 1,2 miljoni inimese surm, 6254 kloostri hävitamine, 2/3 Tiibeti alade liitmine Hiina maadega, 100 000 tiibetlase saatmine töölaagritesse ja laiaulatuslik metsade maharaiumine. Vaid 30 aastaga olid hiinlased suutnud Tiibeti nii ära laastada, et riik oli pea äratundmatuseni muutunud.

Dengi aastad

Deng Xiaopingi võimulesaamisega paranes olukord Tiibeti jaoks veelgi võrreldes Hua Guofengi aastatega. Olles näinud erinevate uurimisrühmade aruandeid elu-olust Tiibetis, võttis ta ette plaani, et parandada tiibetlaste elamistingimusi ja suurendada isikuvabadusi. Maksude kogumine lõpetati kaheks aastaks ja lubati ka piiratud õigustega eraettevõtlust. 1980. aastal avati külastajatele Potala palee.

Taasavati kloostrid, mida ei oldud kivideks laiali veetud, ning mõned pühad esemed toodi Hiinast tagasi Tiibetisse. Tühistati keeld palverännakutele. Dalai Laama pildid hakkasid taas levima Lhasa tänavatel. See kõik ei märkinud siiski suurt muutust Hiina valitsuse arvamuses, et usk on vaid oopium massidele. Inimesed, kes kasutasid usuvabadust, tegid seda märkimisväärse riskiga.

Arvatavasti oli tiibetlaste endi jaoks kõige murettekitavam fakt see, et Hiina oli võtnud uue suuna immigratsioonipoliitikas ja hiinlased hakkasid massiliselt sellesse piirkonda elama asuma. „Hiinastamine“ oli juba edukalt toiminud Xinjiangis, Sise-Mongoolias ja Qinghais; Tiibet sai järgmiseks massilise sisserände sihtkohaks. Head palgad ja intressivabad laenud kõigile hiinlastele, kes olid nõus Tiibetisse emigreeruma, tegid selle koha suhteliselt ahvatlevaks. Juba ainuüksi 1984. aastal rändas Tiibetisse üle 100 000 hiinlase, et moderniseerida seda „mahajäänud“ provintsi.

1986. aastal saabus Tiibetisse uus laine võõramaalasi. Piiranguid, mis turismile oli kehtestatud, hakati vähendama ja pikapeale sai üksikutest reisijatest juba tervete turismigruppide tulv. Esimest korda pärast Hiina võimu tulekut lubati Läänest tulnud külastajatel näha oma silmaga Hiina tegevuse tulemusi Tiibetis.

Hiinlaste jaoks olid külalised vastuoluline õnnistus. Turistide toodud raha oli väga hinnatud, kuid samas oli turistidel ärritav komme hoida tiibetlaste poole ja neile kaasa tunda. Ning võõrad nägid ka neid asju, mida hiinlased oleks eelistanud salajas hoida.

80-ndate lõpul hakkasid mungad korraldama avalikke ülestõuse iseseisvuse eest. Karistuseks peksti neid julmalt ja nad arreteeriti. Lääne turistide silme all kogunes 2000-3000 vihast tiibetlast Jokhangi juurde, kuid see ülestõus suruti relvade jõul maha.

Hiinlased reageerisid kiirelt – Tiibeti sidemed välismaailmaga katkestati ja kõik võõramaalased saadeti Lhasast välja. Ent siiski oldi hiljaks jäädud, et takistada pealtnägijate tunnistuste jõudmist maailma suurimatesse ajalehtedesse.

Pärast seda sündmust toimusid pea iga suurema pidustuse ajal tänavatel rahvarahutused – selle aja jooksul sai 18 tiibetlast surma ja 150 vigastada.

Dalai Laama ja lahenduse otsimine

1970-ndate keskpaigaks oli Dalai Laama saanud oluliseks rahvusvaheliseks tegelaseks, kes töötas väsimatult, et panna maailma paremini mõistma oma rahva kannatusi. Tema külaskäigud Ameerika Ühendriikidesse viisid selleni, et USA mõistis Tiibeti okupeerimise ametlikult hukka. Dalai Laama esines ka USA Kongressi ees ning esitas viiepunktilise plaani rahu saavutamiseks oma kodumaal.

Tema plaani kohaselt oleks Tiibetist pidanud saama „rahu piirkond“. Dalai Laama plaanis seisid hiinlaste immigratsiooni peatamine, rahvale elementaarsete inimõiguste ja demokraatlike vabaduste andmine, Tiibeti loodusliku pärandi kaitsmine, mägedesse tuumajäätmete heitmise lõpetamine ning tiibetlastele võimaluse andmine oma maaga seotud plaanide tegemisel kaasa rääkida. Hiinlased kuulutasid, et kogu see plaan on „lõhestav“.

Protestid ja nende mahasurumised kestsid kogu 1989. aasta vältel ja viimase abinõuna hakkasid maapaos olevad tiibetlased rääkima vajadusest relvi tõsta. Sellisele variandile astus Dalai Laama aga jõuliselt vastu. Tema arutluste kohaselt oleks Tiibeti olukorras riigi arengule hea lahenduse leidmine võimalik vaid vägivallatul moel. 1989. aastal sai Dalai Laama Nobeli rahupreemia, mis oli siiski vaid väike lohutus selle kõrval, et Lääne maailm polnud suutnud Tiibeti olukorda karvavõrdki parandada.

Tiibet tänapäeval

Tiibetlased on võitnud tagasi mitmed usuvabadused, aga seda kõrge hinna eest. Munkasid ja nunnasid jälgitakse võimude poolt suure umbusaldusega ja nad langevad tihti arreteerimiste ja peksmiste ohvriks. Vastavalt määrustele ei tohi nunnad, kes on kord olnud arreteeritud ja vangistatud, enam kloostritesse minna. Sellele vaatamata on just nunnad olnud eriti aktiivsed – 126-st iseseisvusprotestist 1990-ndate keskel olid nemad 55 juhul eestvedajateks.

Usulised asutused on viimasel ajal saanud „patriootliku kasvatuse“ ja „tsiviliseeriva ateismi“ kampaaniate sihtmärkideks ja kloostrite elanike arvule on pandud peale ranged piirid. Drepungi kloostri munki sunniti mõned aastad tagasi vangistuse ähvardusel alla kirjutama dokumendile, milles nad ütlesid end lahti Dalai Laamast. Indias hariduse saanud tiibeti giidid ei tohigi enam kodumaal töötada.

Hiinlased eitavad ametlikult, et oleks mingit poliitikat, mille järgi toimub massiline sisseränne Tiibetisse, kuid inimestele, kes on seda maad külastanud enam kui korra, on vahepealsel ajal sissesõitnud hiinlaste kasvanud hulk jahmatamapanev. Immigratsiooni tõttu tekib oht, et tiibetlastest saab rahvusvähemus omaenda maal. Dalai Laama on seda poliitikat kirjeldanud kui kultuurilist genotsiidi.

Tuleb mainida, et on nähtud palju vaeva, et ära siluda hiinlaste poolt tekitatud kahju ja praegune pehmem liin „vähemuste“ suhtes on parandanud paljude tiibetlaste olukorda. Praegu on Tiibetis üle 2000 aktiivselt töötava kloostri. Ent üldised probleemid ei kao kuhugi – protestid ja nende mahasurumised on kaasa tulnud ka uude aastatuhandesse. Hiina valitsus pole sugugi järele andnud oma vaadetes, et Tiibet on Hiina provints ja pole astutud sammugi selleks, et Dalai Laamaga lepitust leida.

Dalai Laama on jätkuvalt häälekas Tiibeti võitluses iseseisvuse eest. Ta on alla andnud rahvusriigi saavutamise osas, kuid ta püüab siiski võidelda Tiibetile usulist, kultuurilist ja keelelist vabadust Hiina riigi siseselt. Lääneriikide poliitikas esinevast varjatud kaastundest saab harva reaalne poliitiline poolehoid ja välisriikide valitsused jälgivad kiivalt, et nad ei annaks kuidagi mõista, nagu tunnistaksid nad Dalai Laamat maapaos oleva valitsusjuhina. Hiina valitsus võitleb pidevalt Dalai Laama rahvusvahelise tegevuse vastu.

Uuel sajandil on Dalai Laama tunnistanud, et Hiinaga ei jõuta vist kunagi meelepärase lahenduseni. 2005. aasta märtsis teatas ta 1959. aasta ülestõusu 46. aastapäeva puhul tehtud avalduses, et ta on koos poolehoidjatega valmis aktsepteerima Tiibeti jäämist Hiina koosseisu. Sellest on tiibetlaste seas tekkinud lõhe tulevikus valitava tee osas. Viimastel aastatel on Lhasas esinenud väikseid pommiplahvatusi, mis viitavad sellele, et vähemalt mõned tiibetlased on hüljanud plaani vägivallatust vastupanust.

Sellal, kui Hiina võimud kiitlevad tööstus- ja põllumajandussaaduste koguse kasvuga, on vaatlejatel tekkinud üha süvenev aimdus, et süstemaatilise tagakiusamise asemel on Hiina võtnud teise, hoopis läbimõelduma plaani Tiibeti edukaks liitmiseks emamaaga.. Välisinvesteeringud, hiinlaste massiline sisseränne ja haridussüsteem, milles kasutatakse kõrgematel astmetel vaid Mandariini Hiina keelt, tagavad selle, et vaid hiinastunud tiibetlased on võimelised Tiibeti majanduslikus arengus reaalselt kaasa rääkima. Hiinlaste majanduslik ülemvõim koos suure arvu hiinlastest sisserändajatega viib tiibetlaste unistuse iseseisvusest veelgi kaugemale.

Asju heast küljest vaadates on ÜRO ja USA hakanud Tiibeti olukorrale üha enam tähelepanu pöörama ja on isegi lootust, et Dalai Laama ja Hiina kommunistliku partei esimehe vahel võivad tulla nõupidamised. Kuid liiga paljut ei maksa siiski loota. Tegelikult sobib praegune olukord Lääne maailmale liigagi hästi – niikaua, kui pole veriseid konflikte Lhasas, saavad välisriigid jätkata kaubandust Hiinaga, ise samal ajal vaikselt kritiseerides selle riigi inimõigusi piiravat sisepoliitikat, nii et see viimase kõrvu ei kostagi.

Linnad ja vaatamisväärsused Tiibeti ringreisil:

Lhasa

Pealinnas Lhasas elab 200 000 elanikku (1999. a. seisuga), neist ainult 42% on tiibetlased. Kuigi Tiibeti pealinn Lhasa on praeguseks muudetud valdavalt hiinapäraseks hiinlaste linnaks, kõrgub Dalai Laamade residents Potala endiselt linna kohal, alles on nn tiibeti kvartal ja ümber Dzhokhangi templi kulgeb lakkamatu palverändajate vool sõltumata ilmast, nädalapäevast või aastaajast.

Valdavalt on tegemist kaugetest küladest tulnud tiibetlastega, noored ja vanad rahvarõivais inimesed läbisegi, palvehelmed näppude vahel ja palveveskid käes keerlemas. Lhasa poole suunduvaid palverändureid on näha juba sadu kilomeetreid enne tiibetlaste pühasse linna jõudmist.

Lhasast sai oluline juhtimiskeskus 7. sajandil. Songtsen Gampo ehitas oma palee sellele kohale, kus praegu asub Potala palee. Sealt valitseti Tiibetit ligi 250 aastat. Yarlungi impeeriumi langusega viidi ka pealinn mujale. Ent viies Dalai Laama taastas Lhasa positsiooni ning alates 1642. aastast on see linn püsinud Tiibeti pealinnana. Enamik linna ajaloolistest vaatamisväärsustest on pärit 17. sajandist, varasemast ajast pole peaaegu midagi säilinud.

Viimase poole sajandiga on Lhasa rahvaarv pea seitsmekordistunud, olles 30 000 1959. aastal ja üle 200 000 1999. aastal.

Lhasast on saanud moderniseerunud Tiibeti keskus, kus võib näha nii uue aja häid kui ka halbu mõjusid. Viimase kahekümne aastaga on Lhasa arvatavasti rohkem muutunud kui neile eelnenud sajanditega. Linn jaguneb selgelt hiinlaste (lääne) ja tiibetlaste (ida) osadeks.

Vaatamisväärsused:

Potala palee - Lhasa pärliks on Tiibeti arhitektuuri ja kunsti tippsaavutus – Potala palee, mis varem oli Tiibeti valitsuse ja Dalai Laamade residents. Valitsusfunktsioonide kadumisega hoonest on see muudetud linna turismimagnetiks. Kolmteist korrust ja lugematu arv luksuslikult dekoreeritud tubasid peegeldavad väga selgelt kunagist külluslikku elu ning ühiskonna nägu, mille vorm ei jäänud üldsegi mitte alla Hiina keisririigi omale.

Erinevalt Jokhangist on Potala seest vaikne hoone, nagu suur muuseum. Väliselt ei erine Potala eriti suurest kindlusest.

See kolmeosaline palee ehitati 17. sajandil. Valge palee osa kallal asuti tööle 1645. aastal ning see üheksakorruseline ehitis valmis kolm aastat hiljem. Punane palee, mis moodustab praeguse suurehitise keskmise osa, valmis 1694. aastal, mil V Dalai Laama sinna maeti. Selles osas asuvad kõige olulisemad saalid, pühamud ja kabelid, mis on olnud eelmiste Dalai Laamade kasutuses. Oma valmimisest saadik on Potala olnud Dalai Laamade residents, kuigi 18. sajandi lõpust alates vaid talviti, kuna suviti elasid Dalai Laamad Norbulingkas.

20. sajandi alguses tegi XIII Dalai Laama palee juures muudatusi, lõhkudes maha mõningaid Valge palee osad, et laiendada teatud kabeleid. Ka 1959. aastal muutus selle ehitise väljanägemine veidi, kuna sai ülestõusus kannatada. Õnneks suudeti Potala säästa Kultuurirevolutsioonist ning selle käigus ta kannatada ei saanud. Rahvale külastamiseks avati palee 1980. aastal. 1995. aastal kulutati palee renoveerimiseks 4 miljonit USA dollarit.

Norbulingka – nimi ise tähendab „kalliskividega aed“, mis on sellele 250-aastasele Lhasa läänepoolses äärelinnas asuvale pargile väga sobiv nimetus. Norbulingka ehitati Dalai Laamade suvepaleena, kuid suhteliselt kiiresti tehti sinna ruumi ka kogu valitsusele.

Palee ehitati 1750-ndatel aastatel. 20. sajandi esimesel poolel püstitati sellele kompleksile juurde mitmeid ehitisi. Seal on üle 370 eri suuruses ruumi, kuid enamik neist on uudistajatele suletud. Aedade eest ei hoolitseta enam nii hästi kui võiks ja seetõttu võib külaskäik suveresidentsi nende jaoks, kes loodavad näha hooldatud parki, kujuneda pettumuseks. Sellegipoolest on see kaunis koht, mis on kindlasti väärt, et seda näha.

Drepung – See klooster rajati 1416. aastal. Enne 1959. aastat oli Drepungis üle 10 000 munga, kuid neist vähem kui kolmesajal õnnestus põgeneda kommunismi hävituste küüsist. Klooster oli olulisim Gelugpa koolkonna klooster kommunismieelses Tiibetis. Praegu asuvad seal paljud kultuuriliselt tähtsad pühad esemed. Drepungi asutus koosneb neljast allüksusest (zhacangist), millest vanim on Gomang ning suurim Loseling.

Sera – Drepungi kõrval üks suurimaid ja tähtsamaid Gelugpa kloostreid Tiibetis. Rajati 1419. aastal. Hiilgeajal kuulus selle kloostri alla viis erinevat allüksust ja seal elas üle 5000 munga, kuid 1959. aastaks oli järele jäänud vaid kolm üksust. Kommunistliku režiimi hävitustöö tagajärgi üritatakse kaotada seniajani ja hooneid renoveeritakse hoolega.

Jokhangi tempel – See tempel on Tiibeti vaimne keskus. Iga päev saabub sinna palverändureid Tiibeti erinevatest otstest. Nad põletavad lampides jakivõid, ülistavad jumalusi valgete sallidega, ise sellal pühasid mantraid pomisedes.

Jokhangi rajamise ajaks pakutakse aastaid vahemikus 639 ja 647, kuid täit selgust ei ole, millal ehitamine algas. Tempel püstitati Songtsen Gampo nepaallasest naise Bhrikuti tarbeks. Templis asub ka Tiibeti austatuim ja hinnatuim Buddha kuju, mis on pärit 7. sajandist.

Tempel ehitati järve peale. Järv tuli küll ära täita, kuid arvatakse, et Jokhangis on kaev, mis saab oma vee ikka veel iidsest järvest.

Sajandite vältel on Jokhangis palju ehitatud ja renoveeritud, kuid hoone põhiplaan on siiski iidne ja erineb tugevasti paljude teiste Tiibeti pühamute plaanidest. Tempel ei muutunud palju sajandite vältel, mil Lhasa ei olnud pealinn, kuid 17. sajandil ehitati sellele palju juurde, et ta oleks ikka pealinna tähtsaima templi rolli vääriline.

Kultuurirevolutsiooni ajal hävitati palju Jokhangi sisemusest ja mitmed esemed varastati või lõhuti. 1980. aastast alates on Jokhangi templit palju ja osavalt renoveeritud ning mineviku varje ei ole seal enam lihtne näha.

Barkhori turg – Lhasa vanim tänav, mis teeb ringi ümber Jokhangi templi. Tänav, mis on praegu turg, on jaotatud osadeks vastavalt erinevatele kaupadele, mida sealt osta saab: toiduaineid, jakiliha, jakijuustu, jogurtit ning teisi piimatooteid, jakisõnnikut, mida põletatakse kütuse saamiseks. On kohti, kus saab osta jalgrattaosi, palverattaid ning teisigi usulisi kaupu, ning dekoratiivtikanditega tiibeti mütse, millel on karvase servaga lapatsid, mis mõeldud kõrvade katmiseks. Barkhori turg on kogu riigi keskne turg ja inimesed tulevad kohale oma parimates rahvariietes.

Friendship Highway (Sõpruse maantee) – Kathmandu ja Lhasa vaheline maantee, mis on 920 km pikkune. Tegelikult peetakse teetähistustes maantee alguseks Pekingit ning näiteks 5000 km post on tähistatud suurejooneliselt. Mõne koha peal on see tee raskesti läbitav paljude autode jaoks, sellepärast on parim vahend sellel sõitmiseks neljarattaveoga džiip. Üldiselt on tee aastaringselt suhteliselt heas korras, kuid detsembrist veebruarini võib sulanud tee läbimine olla vaevalisem kui muidu. Peale selle tuleb olla ettevaatlik ka augustis, kuna suurest vihmaveest tingituna võib esineda maalihkeid.

Teele jääb palju kauneid kohti, nii looduses kui ka linnades. See tee on väga oluline palveränduritele, kes tulevad kogu Tiibetist, et rännata pühasse keskusesse, Lhasasse.

Gyantse – väike linnake, mis on tuntud oma villavaipade ja ajalooliste ehitiste poolest. See on Tiibeti suuruselt kolmas linn ning ta asub 3977 m kõrgusel üle merepinna.

Phalkori klooster – sellele asutusele panid aluse 1418. aastal Kedup Je, kes kuulus Gelugpa sekti, ja Rabten Kunsang, kes kuulus Sakyapa sekti. See paik on tiibetlastele väga oluline, kuna ühes kloostris on ühendatud kolm erinevat budismi koolkonda: Gelugpa, Sakyapa ja Bhuton.

Khumbum stupa – kuulus pagood, mis ehitati koostöös Newari kunstnikega Nepaalist 1414. aastal. Hoonel on väliselt viis korrust, mis sümboliseerivad viit sammu valgustuseni, ning selle otsas on 13 rõngast, mis sümboliseerivad Buddhaks saamise staadiume. Ehitisel on 108 ruumi. Terve hoone on täis seinamaale, pühapilte ja savist pühakujusid. Arvatakse, et selles ehitises on kokku ligi 100 000 kunstiteost ning seetõttu kutsutakse seda stupat (ehk chortenit) ka „100 000 pildi pagoodiks“.

Shigatse – „Shigatse“ tähendab tiibeti keeles „Maa, mis täidab soovid“. Linn asub koha peal, kus Nyangchu jõgi voolab sisse Yarlung Tsangpo jõkke. See on suuruselt teine linn Tiibetis ning samas ka transpordi ja maaviljeluse-loomakasvatuse saaduste laialiveo keskus Kagu-Tiibetis. Linn on kuulus oma kloostri tõttu.

Shigatse turg – Shigatse kindluse varemete juures on kihav „vaba“ turg, kus saab osta kohalikku käsitööd, millele peale pandud koralle ja türkiise, tiibeti pistodasid, hiina portselani ja jakivõid.

Tashilunpo klooster – See on suurim Gelugpa koolkonna klooster Tiibeti Tsangi piirkonnas. Kloostri rajas Gedun Drup, kellest sai hiljem I Dalai Laama. Algselt ehitati klooster 1447. aastal, kuid talle tehti pidevalt juurdeehitusi järgmiste Panchen Laamade korraldustel. Ngagpa Kolledž, mis on üks neljast kloostrikolledžist, oli varem Panchen Laamade residentsiks.

Kloostri muljetavaldavaim kunstiteos on hiiglaslik Maitreya (Tuleviku Buddha) kuju, mille lasi püstitada IX Panchen Laama 1914. aastal. Kuju valmistamiseks ja püstitamiseks kulus 4 aastat. Ta on üle 26 m kõrge ja kaalub 275 kg; ta on valmistatud puhtast kullast ja selle valmistamisse läks suur hulk väärtuslikke asju, nagu näiteks pärleid, türkiise, koralle ja merevaiku.

IV Panchen Laama kalmu stupa ehitati 1662. aastal. See on 11 m kõrge ning kaetud kulla ja hõbedaga.

Xegar – uus hiinlaste kogukond, mis on rajatud Xegari dzongi juurde. Ta asub 7 km peateest eemal. Umbes 50 000 elanikuga linnana on see koht suure piirkonna keskus ning baas, kust asuvad teele mitmed ekspeditsioonid Mt. Everestile ja teistele mägedele.

Dza Rongphu – 4983 m kõrgusel asuv klooster on maailmas üks kõrgemal paiknevaid kloostreid, kui isegi mitte kõige kõrgemal. See klooster sai kuulsaks 1920ndatel aastatel tänu briti mägironijate rühmade jutustustele. Praegust kloostrit kasutavad nii laamad kui ka nunnad, kuigi nunnade eluruumid on väljaspool kloostri põhiehitist pikas reas asuvate üksiktubadena. Kloostri ees on suur chorten.

Tingri – vana Tiibeti asustus, kus võib näha Tiibetile omases stiilis ehitatud maju üksteisele väga lähedal väikese mäe jalamil. Tingris ringi vaadates võib saada aimu sellest, kuidas käib tavaline elu Tiibeti kaugemates paikades. Tingris viibides on lõunas võimalik näha ka Mt. Everesti.

Nyalamu – Nepaali kaupmeestele tuntud ka „Kuti“ nime all. Tänapäeval ümbritsevad lamedate katustega mudatellistest laotud majasid kasarmustiilis Hiina ühiselamud. Kuigi taimi on vähe, on mäenõlvadel suvekuudel võimalik näha palju mägitaimi. Kunagi oli see linnake oluline kauplemise keskus.